Sanshou (vabavõitluse) trennid RevalSpordis

Taijiquan’i juured on sügavalt võitluskunstis ning nagu on öelnud juba meister Yang Chengfu — omandamata taijiquan’i võitluslikku osa ei ole võimalik saavutada ka selle tervislikku kasu. Selle pärast on meie kooli programmis oma koht ka Sanshou (h.k. Vabad Käed) ehk vabavõitluse treeningutel.

Meil on rõõm teatada eet pärast mõningast vaheaega vabavõitluse trennides oleme jälle alustamas Tallinna, GRTC koolis sanshou treeningutega. Uute sanshou treeningutega teeme algust juba sel laupäeval (20. nobvember) Revali Spordi klubi ruumides Aia 20 (vana bastioni hoovis).

Trennid hakkavad toimuma iga laupäeva hommikul kell 10 - 11 Reval Spordi Shapingu saalis.

Trennidesse paluks kõigil osalejatel kaasa võtta ka sobilik kaitsevarustus (võitluskindad, kubemekaitsed jms.)

Ühe trenni hind on 50 krooni ja tasumine toimub kohapeal sularahas.

Kohale paluks tulla pisut varem, et saaksime kohe kell kümme trenniga pihta hakata.

Revali klubis on olemas ka pesemisvõimalus ning pärast trenni on võimalik käia ka saunas.

Sanshou trennid on mõeldud neile taijiquan'i harrastajatele, kes on tõsiselt huvitatud taijiquani tervikliku võitluskunsti süsteemi õppimisest ning on soovivad seni vormi- ning tõukavate käte trennides õpitud oskuste viimisest järgmisele tasemele.

Vabavõitluse trennides rakendame taijiquani kehamehaanikat, baasliikumisi ning tehnikaid võitluses vabalt vastu hakkava vastasega. Seeläbi õpime paremini tundma ja kasutama oma keha struktuuri, parandame vastase "kuulamise" oskust, omandame korrektsed enesekaitse- ja võitlusharjumused ning õpime jääma rahulikuks ja lõdvestunuks ka väga pingelises ning ettearvamatus olukorras.

Sanshou treeningutes omandatud kogemus aitab meil paremini mõista taijiquan'i kui tervikliku võitluskunsti olemust ning tõstab oluliselt ka ülejäänud tajiquani harjutuste (vorm, tõukavad käed) kvaliteeti.

Alberti külaskäik Wang Laoshi juurde

Albert Efrimov külastas eile (12. veebr. 2006) Wang Laoshi'd ja kirjutas sellest külaskäigust artikli. Siin on siis minupoolne tõlge sellest artiklist:

Leppisime Juliaga kokku et kohtume kell 3 Daoguan'i juures. Pärast mõningast jälutuskäiku läbi kvartali, saabusin Daoguani täpselt kella kolmeks ja kohtasin sissekäigu juures euroopa päritolu naisterahvast, keda olin varemgi ühel seminaridest kohanud. Naisterahvas oli 35 aastane, väga väikest kasvu ja ta nimi oli Dudu - ilmselt oli tegemist prantslannaga, mida kinnitas ka tema aktsent. Oodates Juliat, kes pidi kohe alla tulema, vahetasime mittemidagiütlevaid fraase sellest milline on ilm ja kui hea on venemaa külmade käest põgeneda. Kui Julia trepikojast väljus, tervitasime teineteist südamlikult - me polnud teineteist tükk aega näinud ning rõõmustasime mõlemad kohtumise üle. Dudu kutsus takso ja me sõitsime haiglasse.

Alustuseks vahetasime jälle tavapäraseid viisakusväljendeid mida saatsid Julia mõistvad noogutused ning ameerikalikud säravad naeratused. Mulle tundus see liigse ja ebavajalikuna, mistõttu küsisin, Laoshi tervise kohta. Julia paistis seda küsimust oodanud olevat, või oli talt seda ihtsalt tema käest viimasel ajal nii palju küsitud, et ta andis võrdlemisi põhjaliku ülevaate sellest mis on Laoshi'ga viimase aasta jooksul juhtunud.

Tuleb välja, et viimased aastad (kui kaua juba, Julia ei täpsustanud, väites vaid et pikka aega) on Laoshi'd vaevanud suhkruhaigus. Ja et ta olla juba harjunud selle haigusega, võttes selle vastu ravimeid. Ometigi läks ta tervis eelmisel suvel järsult märgatavalt halvemaks. Ühel päeval kaotas ta teadvuse ja ta tuli kiirabiga haiglasse toimetada. Seal hakati talle dialüüsi tegema. Arstide sõnul, tulnuks dialüüsi tegema hakata juba palju varem. Tavaliselt, kui vanemad inimesed põevad diabeeti, alustatakse dialüüsidega 70-80 aasta vanuselt. Laoshi on aga juba 97 aastane, mistõttu arstid hoiatasid võimalike tüsistuste eest ja soovitasid tal jääda haiglasse, et teha dialüüsi statsionaarsetes tingimustes. Laoshi keeldus. Nagu selgitas Julia, ei suutnud ta uskuda, et ta tunneb ennast halvasti ning veenis ennast ja teisi uskuma, et temaga on kõik korras.

Mõne aja pärast kordus kõik uuesti. Jälle kiirabi ja reanimatsioon. Ja nii päris mitmeid kordi. Lisaks sellele hakkas Laoshi'l ilmselt tekkima ka probleeme lühiajalise mäluga: Kui õpetaja koomast välja toodi, väitis ta et tunneb ennast hästi ning pikemalt haiglasse jääda pole vajadust.

Julia sõnade kohaselt, tulevat diabeedi korral rangelt jälgida vee tarbimist, kuid kodustes oludes ilmnes et selle kontrolli all hoidmine on võimatu, mis tõi kaasa uued koomad ning uued muretsemised kõigile.

Sellisel moel olid jaanuari lõpuks ja kuukalendri uueks aastaks asjad päris kehvaks läinud. Sugulased ja lähedased suutsid siiski lõpuks Laoshi pehmeks rääkida ning ta nõustus haiglasse jääma. Paraku tundub, et mõningaid asju enam parandada ei saa. Laoshi'le tuli teha mitmeid operatsioone, kuna seal kuhu oli pandud kanüüle dialüüsi tilgutite jaoks, oli tekkinud põletik. Lisaks sellele on õpetaja ka peaaegu kaotanud nägemise. Ja vot selline tema olukord praegu ongi. Nagu väljendas ennast Julia, on olukord nagu ameerika mägedel - tänane päev võib olla parem kui eilne, kuid homne võib olla hullem kui üleeile - mitte mingeid ennustusi teha ei saa.

Kuni Julia mulle kõike seda selgitas, jõudsime me haiglasse. Kuigi Julia väitis et see olevat riiklik haigla, tundus mulle, et selle tase on vähe kõrgem ja kõige tõenäolisemalt on tegu sõjaväehaiglaga. Mis on muide ka üsnagi tõenäoline, kuna Laoshi on endine sõjaväe kapten.

Tõusime 11 korrusele ja sisenesime palatisse. Laoshi juures olid parasjagu tema tütar ja põetaja. Nad tervitasid meid ja läksid viisakalt eemale

Ma ütlesin:"Niehao, Laoshi!", ning sellega mu hiina keel ka piirdus. Laoshi rõõmustas ilmselgelt külastajate üle - ta naeratas ning hakkas rääkima midagi hiina keeles neile kes teda ümbritsesid, lisaks astus ligi Julia ja selgitas Laoshile, kes parasjagu lamas kinniste silmadega voodis, et talle tuli külaline kaugelt külmalt Venemaalt. Laoshi naeratas jälle, avas silmad ja vaatas tähelepanelikult minu poole. Ma ei saa öelda, et ta oleks mind kohe ära tundnud - ta on väga halvasti nägema hakanud. Aga kui Julia tuletas talle meelde mu hiina nime, ta elavnes ning palus mul käe viipega lähemale tulla. Me surusime üksteisel kätt ning ta palus mul istuda.

Algas uuesti tavapärane viisakuste vahetamine sellest, kui kaua pole näinud, kui pikk on lend Venemaalt ning kui kaua ma kavatsen Taiwanil viibida. Laoshi küsis mult minu klubi kohta, kui palju inimesi käib harjutamas, jne. Hiljem küsis ta mu käest, et miks ma tulin Taiwanile. Kui palju ma ka ise endalt seda küsinud poleks, ei ole ma sellele veel endagi jaoks mingit mõistlikku vastust leidnud. Nagu keegi mulle ära saatmisel ütles, et ma lähen tagasi oma unistuse juurde. Võimalik et see ongi nii, kuid selline vastus ei ole piisavalt tõsine, et seda ka hiina keelde tõlkida. Seetõttu ütlesin ma parema vastuse puudumisel, et kavatsen nende kahe nädala jooksul mis ma siin saarel viibin parandada oma kungfu'd. Selle peale küsis Laoshi minult, et kuidas ma kavatsen seda teha. Ma hakkasin seletama, et kavatsen parkides "tõugata", plaanin külastada mõningaid maadluse ja chienna koole ja üleüldse tegeleda rohkem vormiga, kuna oma igapäevases elus Moskvas ei ole mul selle jaoks nii palju aega kui tahaksin. Vot nüüd algas kõige huvitavam. Just see mille pärast tasus sõita üle kolmandiku maailmast. Laoshi küsis, et miks ma pidin selleks sõitma just Taiwani, kui oleksin tuishoud saanud teha ka Moskvas. Tõepooles miks? Nagu tavaliselt vastasin ma kiiresti ja tõenäoliselt mitte kõige õnnestunumalt. Ma ütlesin, et ma olen juba harjunud kõigi partneritega Moskvas aga siin on teised inimesed palju kõrgema kungfu'ga, palju kõrgemaga kui minul. See annab mulle võimaluse neilt midagi õppida või siis vähemalt näha oma vigu.

Selle peale ütles Laoshi, et see on väga "madal" lähenemine kungfu'le. Selleks et oma taiji'd parandada ei ole vaja pidevalt teha tuishoud erinevate või endast paremate partneritega. Piisab vaid kui "avada" oma meel ja vabastada see hirmudest, saades "üheks" oma oponendiga. Sellisel juhul pole mul vaja kasutada välist tehnikat ja jõudu, ma oskan oponenti võita kõigest taotluse - yi abiga.

Sügaval oma hinges ma teadsin, et kindlasti kuulen midagi sarnast. Juba siis kui ma viimati nägin Laoshi'd Prantsusmaal, vangutas ta rahulolematult pead kui nägi kuidas ma "tõukan" (oh mis oleks kui ta oleks näinud, kuidas ühe tema vanematest õpilastest pani Laoshi tugitoolile "istuma" sellise hooga, et see "maandumisel" purunes). Hoolimata kõigest halvast mis minus on, on mul kindlasti ka üks iseloomu omadus, mida tunnustavad ka need kellele ma tõenäoliselt ei meeldi. Ma oskan "kuulata". Seepärast ei hakanud ma seda arvamust vaidlustama, kuigi mulle on seda raske omaks võtta - kõik mida ma teen ei mahu kuidagi kurjale vägivallata vastamise skeemi. Seetõttu hakkasin palavikuliselt mõtlema järgmisele küsimusele, et Laoshi selgitaks, mida ta silmas peab ning jätkata seda nii olulist ja valulist teemat. Laoshi taipas ilmselt samuti et tabas õiget punkti ning palus et teda aidataks tõusta voodis istuli. Selleks ajaks tuli mulle pähe üks enda arvates hea idee. Ma üritasin seda Juliale selgitada, et ta selle Laoshile sõnasõnalt ära tõlgiks. Idee seisnes selles, et kuna ma olen noor ja mul on jõudu, võibolla küll mitte palju, aga rohkem kui suurel osal inimestest. Võibolla pole mul mõtet kaotada seda, mis mul juba on olemas vaid pigem peaksin ma seda veelgi arendama ja veelgi paremini erinevates olukordades õigesti kasutama õppima. Sest lõppude lõpuks on jõu valdamine minu jaoks oluline ka isiklikus plaanis - see annab mulle minu enesekindluse. Lisaks sellele ma tunnen, et see jõud ei ole pelgalt "väline", vaid sünnib keha mehaanikast. Julia tõlkis minu küsimuse ja Laoshi andis mulle tõsise vastuse. Ta ütles, et selline nägemus on "reaalsusest põgenemine". Minu illusioon seisneb selles, et ma kujutan ette just nagu mateeria - keha on esmatähtis ja võib võita teadvust, samas kui tõde on hoopis selles, et teadvus ja taotlus on hoopis võimsamad ja täiuslikumad kui keha. Keha seisund ja vorm varem või hiljem halveneb, aga kui me kultiveerime oma "teadvust", siis ei jäta meid meie tõeline jõud kunagi maha. Edasi rääkis Laoshi järgmist: Suvaline jõud või tehnika, millist võib märgata välisel vaatlusel, ei ole täiuslik tehnika. See taiji, see kungfu, mille poole tasub püüelda tõelisel taiji õpilasel, sellel puudub väline väljendus - kõrvaltvaataja võib lihtsalt märgata kuidas vastane ise hüppab taiji õpilase juurst eemale. Kusjuures õpilane ise ei tee selle nimel vähimatki pingutust. Kõik toimib ilma teadliku osaluseta, jälgides Wu wei - toimi-toimimata printsiipi. Teiste sõnadega, nagu selgitas seda Laoshi, õpilane peab muutuma vetruvaks nagu korvpalli pall. Ainult et temast peab saama väga suur pall - nii suur, et temast põrkuvad emale kõik temast kergemad esemed. Seejärel, justkui veel kord mulle sedasama mõtet sisendada püüdes kordas Laoshi, et kasutades välist jõudu, õpilane lõpetab taiji'ga tegelemise ja hakkab tegelema lihtsalt "madala" kungfu'ga. Püüelda tasub kõrgemale. Taiji õpilane ei tee midagi selleks, et ennast kaitsta - kõigest "avades" oma teadvuse võib ta hetkeks ennetada oma vastast. Kes aga ei ole tegelikult hoopiski mitte mingi vastane. Vastandumine toimub ainult õpilase teadvuses. Niipea kui teadvuses tekib hirm, tekibki selline "vastuseis" Teisele ja kohe kaob meie liikumisest kiirus ja sujuvus ning jääb kõigest liigutuste virrvarr. Hirm on see, mis paneb mind mõtlema, et teised mind tõukavad. See hirm kutsub esile vastupanu, mis takistab mul kasutada teadvuse jõudu. Ning selle asemel hakkame me kasutama lihaste jõudu, mis takistab meid kasutamast meie taiji'd. Ma ütlesin, Laoshi'le, et seda ona alati hea teada, et olen valel teel. Ta hakkas naerma ja vastas et väga paljus lähevad pidevalt selles suunas, mõtlemata sellele kuivõrd õige see on. Ja seegi on hea, et inimesed mõistavad, et on olemas ka alternatiiv. Ma nõustusin temaga. Võimalik, et maailm oleks hulga igavam koht, kui me elaksime ja tegutseksime maailmas, kus reegeid määraks vaid mateeria, mis valitseb alati teadvuse üle. Ei ole midagi igavamat sellisest materialistlikust maailmast. Jah - sellesse on hea uskuda, aga selles on võimatu veenda neid, kes ilmtingimata soovivad mind tõugata, küsisin ma Laoshi käest. Siinkohal vastas mulle Julia - need kes tahavad mind tõugata elavad vaid minu teadvuses, mis kardab oma tugede ja põhimõtete kaotamist, seepärast tasub mul vaid vahetada oma vaatenurka ja hirm ning sellest tulenev pinge kaovad ning ma võin saada üheks oma vastasega. Sellega ei jäänud mul muud üle kui naerdes nõustuda - kas polnud see mitte mina ise kes pidevalt rääkis - "vastane" on vaid illusioon. Ja nüüd löödi mind selle sama põhimõttega, mida ma ise nii hästi valdasin! Laoshi lisas veel, et täiesti ebaõige on vaadelda taiji õppimist järgnevuses keha-qi-teadvus. Kõik peab käima kõige pealt läbi teadvuse, mispeale käivitub qi ja alles siis hakkab keha järgnema sellele mida käsib teadvus. Ta isegi kordas vähe kulunud tsitaati klassikutelt sellest, et teadvus on nagu imperaator ja luud-lihased selle alamad. Seepeale küsisin mina, et kas pole äkki võimalik tõlgendada minu "agressiivsust" kui ühte võimalikku reaktsiooni läheneva vastase rünnakule: Ma tunnetan, et vastane valmistub fajing'ima ja sel hetkel alustan enda rünnakut vastates talle oma fajing'iga. Saades aru, et ma viitan tsitaadile klassikutelt, vastab Laoshi, et ma interpreteerin neid valesti ja et seda peaks mõistma nii, et vastuvõtmine on olulisem andmisest. Kõrgeimal taiji tasemel on vastuvõtmine ja äraandmine (ta kasutas just neid termineid) ekvivalentsed, kuid kuni sinna maani, kuni me seda saavutanud pole tuleks eelistada vastuvõtmist. Ma otsustasin, et tuleb termineid täpsustada ja küsisin et kas õpilane peaks eelistama huajing'i (neutraliseerimist) fajing'ile (jõu väljastamisele). Vastus oli - jah, see on tõesti nii ja me peaksime pidevalt eelistama vastu võtmist välja laskmisele, eemale viskamisele.

Näha oli, et vestlus oli teda väsitanud. Laoshi palus ennast taas pikali aidata. Me rääkisime veel kord suvel toimumata jäänud seminarist, ühistest tuttavatest, sellest, kes ja kuidas talle tervisi saadavad. Vestlus käis nüüd põhiliselt minu ja Julia vahel ja nüüd kuulsin ma mõningaid uudiseid mida ma polnud varem kuulnud. Esimene ja peamine oli see, et Wang on kirjutanud testamendi milles ta on Julia määranud ametlikuks kooli ja föderatsiooni järgmiseks peaks. Lisaks ei tunnista Laoshi George Ling'i poolt juhitud Taiwani Michuani Assotsiatsiooni (või föderatsiooni). Lisaks tuleb välja et Laoshi on ka Euroopa Michuani Assotsiatsiooni president ja Julia selle sama organisatsiooni asepresident. Seda kõike ma ei teadnud. Edasi ütles Julia, et väga paljud Laoshi õpilased keelduvad seda fakti tunnistamast. Ta rääkis sellest kui raske on paljudele näha Föderatsiooni juhina mitte hiinlast vaid valget naist, kes veel avalikult tunnistab ka oma homoseksuaalsust. Samas kavatseb ta täiel määral täita testamenti, mille talle on andnud Laoshi ja täita ka selles leiduvad korraldused matuste korraldamise kohta. See viimane avaldus mind ausalt öeldes šokeeris. Laoshi on ju ometi elus ja surra ta ilmselt ei kavatse - kui ma küsisin talt kuidas ta ennast haiglas tunneb, vastas ta, et siin saab lõpuks korralikult puhata - vähemalt tema huumorimel ei olnud kuhugi kadunud. Kuuldud uudistest vähe üllatununa jäin ma mõttesse. Selleks ajaks tuli palatisse õde ja paistis, et Laoshi pidi minema järjekordsetele protseduuridele. Me jätsime hüvasti ja väljusime.

Hea Dudu, kes oli kogu selle aja koridoris oodanud, tõi meile Juliaga Burger King'ist kohvi. Me jõime selle teel väljapääsu juurde vaikides ära. Julia ja Dudu istusid taksosse ja pakkusid mulle suuremeelselt võimalust, et sõidutavad mu metroopeatuseni. Ma ütlesin Juliale, et ta teatas mulle väga tähtsaid uudiseid ja ma tahaksin neid hiljem temaga arutada. Me otsustasime et saame nädala jooksul kokku. Peale selle lubas ta lahkelt, et võin külastada Daoguan'i, mida ma ka teisipäeval teha kavatsen.

Kõik juhtunu on pannud mu aju veidralt tööle - mulle tundub kogu aeg et justkui oleksin ma seda kõike juba kusagilt lugenud või kuulnud. Veider tunne, et justkui kõik toimuv ei oleks mitte reaalne vaid toimuks kusagil kellegi teise kujutlustes. Ja alles siis kui ma hakkasin seda juttu paberile (täpsemalt doc faili) kirja panema, mõistsin, miks se lugu mulle nii tuttav tundus - see on ju jõu "pime" ja "valge" pool. Just sellest rääkis Õpetaja Yoda noorele Padwan Anakinile!! Me ju tõepoolest oleme dilemma ees, millist jõudu kasutada! Ainult et kes on millisel poolel selles elus? Milline on Laoshi ja Julia jõu olemus? Ja kummal poolel olen mina? Minu jaoks on küsimus lahtine.

Muide, peaksin Juliale kindlasti ütlema, et naisterahva valimine ametlikuks kooli peaks on täiesti mõistetav selle filosoofia järgi - naiselik on ju "vastuvõtlik" - yin. Aga et me peame ennekõike vastu võtma kui andma, siis on yin'i sümboliseeriva naisterahva valimine kooli peaks täiel määral õigustatud.

Albert Efrimov
Taipei
Vihm

Technorati Tags: taiji michuan wang-yennien

Kes ma olen ja mis ma siin teen

Olen olnud huvitatud idamaadest ja idamaistst võitluskunstidest juba sellest ajast kui mäletan ennast iseseisvalt mõtlemiselt tabamast. Ei oska ma öelda kust on tulnud minu huvi just eelkõige hiina vastu kuid juba keskkoolis olin ma sügavalt huvitatud hiinast, selle ajaloost ja seal valitsaenud filosoofiatest/religioonidest.

Võitluskunstidega alustasin kui hakkasin käima neljandas klassis ning läksin esimest korda judo trenni. Judoga tegelesin aastat kaheksa umbes.

Seejärel sattusin õpilaseks lühikest aega eestis viibinud õpetaja Zhang Zhanmingile kelle käe all õppisin aasta otsa Bagua nimelist väekunsti. Pärast õpetaja lahkumist eestist tegelesin baguaga iseseisvalt vel kolm aastat kuni treeningrühm laiali vajus ning ülikool ja töö oma aja röövisid.

Mingitel hetkedel piilusin ka korraks Aikido ja palvetajaritsika (Meihua Tanlan Quan) väekunstide treeningsaalidesse, kuid ei jäänud neisse pikemalt pidama.

Järgnes mõningane vaheaeg, mille vältel ma ei tegelenud ühegi teadaoleva füüsilist pingutust nõudva regulaarse harrastusega, kuni lõpuks viis mu huvi võitluskunstide vastu mind kokku Mart Parmasega, kes tutvustas mulle Scott Rodelli numelist õpetajat, kelle õpilaseks olen ma ennast sellest päevast alates pidanud kui ma oma sammud 1999 aasta hiliskevadel toimunud taiji seminarilt tagasi tulema seadsin.

Aasta jagu ajateenistust eesti kaitsevägedes ja teised poolteist tööandja nõudel Tallinna-Stockholmi vahet pendeldades on küll mu järjepidevale õpilasestaatusele priskeid auke sisse närinud, kuid tänu Õpetaja kombele oma eesti õpilasi regulaarselt kaks korda aastas külastada, oln siiski andnud mulle võimaluse tungida selle huvitava ja tõhusa võitluskunsti olemusse ehk pisut sügavamalt kui tühipaljas trenniskäimine ja liigutuste selgeks õppimine lubanuks.

Trenni tehes ja vahest ka teistele kaasõppijatele näpunäiteid jagades ja oma arusaamist selgitades on tekkinud hulganisti mõtteid mis vahest ehk ka mustvalget kirja panemist nõuaksid. Kui mitte muu hea pärast siis sellegi jaoks et ma need lõpuni mõelda võiks ja uutele ruumi teha saaks.